Reedeõhtune haigusepuhang oli laupäeval ärgates möödas: palavikku polnud, enesetunne oli normaalne, midagi ei valutanud. Uni on tõesti parim rohi, sest magasin laupäeval kella 14ni. Ainult nohust pole veel lahti saanud, kolm nädalat juba nina kinni.

Õhtul käisin koos Liikaga siiski meie vana sõbra H. sünnal. Kohal olid ka moosinäod M. ja A., ülejäänud rahvas oli suht võõras. Vahetasime uudiseid, pärisime teiste moosinägude ja karvajalgade tegemiste järele, lubasime edaspidigi kokku saada ja vanu aegu meenutada. Huvitavad, lõbusad, naljakad, kurvad, ägedad mälestused on nendega seotud, need aastad olid superlahedad. Jeah, juhuslikult huviringi sattumine andis meile palju juurde. Oh kooliaeg, oh kooliaeg, kahju, et sa möödas oled… :-)

Täna on mu vanaemade Linda ja Hilja surma-aastapäevad. Samal päeval, kuid kolmeaastase vahega kaotasime nad. Nüüd on nad tähed öises taevas. Linnavanaemal Linda-vanal (nii me vanaemasid kutsusime) käisime pühapäeviti külas. Ta tegi meile lõunasöögi ja alati küpsetas ta mõne koogi või piruka sel päeval. Kohupiimakook, porgandipirukas, rabarberikook….. nämm-nämm! Mina jõin seal kohvi, ikka rohke piima või koorega. Mõnikord punus ta meile patse, õdedega vaatasime tema vanu fotosid ja postkaarte, tema kudus meile soojad kindad ja villased sokid. Hilja-vana oli maavanaema. Tema juures käisime suviti. Temagi vaaritas meile head ja paremat, kui kõige enam on meeles, kui jõime värsket piima ja sõime kõrvale sooja leiba, millel või hetkega sulas. Temaga käisime aiamaal kaasas, jõe ääres mängimas, kohalikus poes. Hilja-vana oli vahel tõre, kuid alati armas. Mul ja mu õdedel olid head, toredad ja kallid vanaemad. Kalli-kalli teile mõlemale! Täna ma lehvitan tähtedele…