Kuukulgur ja armaskarm – sõnad, mis mu peasse kinni jäänud ega välja saa sealt. Ilusad, tähenduslikud, maagilised sõnad.  

Kuukulgur – sõidab kusagil kaugel ja kõrgel, sõidab Kuu mägede ja merede vahel, täiesti üksi. Kulgeb oma teed mööda tolmust ja külma Kuu pinda. Tundub olevat unustatud, kuid siiski on ta väga tähtis.

Armaskarm – nii ütles Tema mu pilgu kohta ja see läks mulle hinge. Võib olla olengi ma armaskarm. Kui vaja, siis lahke, sõbralik, armas. Kui vaja, siis tõsine, külm, vahest veidi karmgi. Jah, mulle öeldakse üsna palju, et olen tõsine. Küllap see tõsine ilme näibki kuri, eemaletõukav või ebasõbralik. Aga ma ei jaksa, lihtsalt ei jaksa, 24h olla sõbralik naeratus näol. Ma pole kuldsärav päike, pigem hõbedane kuu. Vaikiv, omaette, vahel täies hiilguses nähtav, vahel kadunud. Kui naeratn, siis on selleks ka põhjust. Ameerikalik keep smiling pole minu jaoks. Milleks teeselda, valetada oma tujude kohta? Muidugi, mõnikord võib oma tujudega teistele haiget teha, kuid negatiivsed emotsioonid on sama inimlikud kui positiivsed. Me ei pea koosnema vaid headest mõtetest ega tunnetest, natuke nukrust, tigedust ja jäisust on lubatud. Kuidas muidu teaksime, mis on hea ja mis halb? Pole head ilma halvata ega halba ilma heata.

NB! Minuga on kõik korras, midagi halba pole juhtunud ja tuju on hea. Lihtsalt mõtisklesin veidi. :-)