Mul oli eksam täna, sain C. Täitsa hästi arvestades seda, et ma lugesin kontsu vaid poolteist korda läbi ja ei saanud öösel jälle magada. See kodune elu on ikka päris jube. Ei saa ju normaalselt elada ega magada, kui purjutav kõnts sama katuse all elab (sest tema on ju omanik).

Eile täpselt kell 23 helistas Liika ja kutsus mind välja, sest meie vana klassiõde ja sõbranna Lilian tuli Eestisse. Ta on peaaegu kaks aastat Rootsis elanud ning minu suhtlemine temaga on väga harvaks jäänud. Peakski talle helistama ja uurima, kus ta on ja mis teeb. Eile ma ju õppisin eksamiks ega saanud minna.

Mina ei suudaks küll Eestist ära minna. Isegi Tartust mitte. Tunnen jälle tugevat tõmmet linna, eriti just Tartu poole. Tartu on Tartu, Tartu on parim. Ei tahaks isegi mitte Tartu lähedale maale kolida. Ma vajan linna: siin on inimesed, sõbrad, pubid ja kohvikud. Linnas saan ma iga kell minna poodi ja šokolaadi osta, kui isu tuleb. Ma saan iga kell minna, kuhu tahan. Maal elades peab käike ette planeerima, ei saa nii spontaanselt minna ega tulla. Aga maal on puhtam õhk, ilus loodus, vähem inimesi, rahulik, saab omaette olla, aeg ei suru peale. Jep: sa võid tüdruku linnast ära võtta, aga sa ei saa võtta linna tüdrukust. Võib olla kunagi aastate pärast saab minust rohkem maa- ja metsainimene, kui ma praegu olen? Igaks asjaks oma aeg…