No ei saa kirjutamata jätta, näpud lausa sügelevad. :P  Tegelikult polegi nii väga midagi öelda, aga midagi siiski…

Viimasel ajal uuritakse mu käest, mis ma edasi kavatsen teha. Pärast ülikooli. Juhendaja (vist) tahaks, et ma magistrantuuri läheks; õde soovitab juba praegu tööd otsima hakata; ema arvab ka, et võiksin edasi õppida või korraliku töö otsida. Mina ise ei tea aga üldse, millega ma edasi tahan tegeleda. :( Mingil ajal mõtlesin õpetajakoolituse peale, no nii igaks juhuks võiks ju õpetajapaber taskus olla. Magistrantuuri peale pole ma nii tõsiselt mõelnud, kardan, et see pole minu jaoks, ma ei saaks hakkama. Ja tundub, et bioloogia erialaga seotud töö ikka pole päris see, millega tulevikus leib lauale teenida. Ma ei tunne end 100% bioloogina. Kahjuks ei tunne ma mingi konkreetse ameti, eriala ega valdkonna suhtes nii tugevat tõmmet, et sellega end elu lõpuni siduda. Tahaks veel midagi proovida, katsetada. Äkki oleks minust ikka kirjanik või luuletaja või näitleja saanud? ;-)  Hea meelega prooviks kirjanduse erialale sisse saada, aga selleks peaksin ajaloo riigieksami tegema, ja isegi kui sisse saaksin, pole mul kusagilt õppemaksu jaoks raha võtta. Tuleb leppida haridusega, mis juba peaaegu käes. Või prooviks kutsekas mõnda kasulikku eriala õppida? Heh, ülikoolist kutsekasse, täitsa naljakas pööre oleks.

Kunagi kümme või vähem aastat tagasi kujutasin ma ette, et olen 20-aastatselt abielus ja et saan küllaltki noorelt ka esimese lapse. Ülikooli ma küll ette ei kujutanud, aga ka seda mitte, mis tööd ma teen. Nii palju siis sellest unelmast. Aga praegugi on hingepõhjas väike soov noorelt abielluda ja emaks saada. Minul seostuvad mõlemad sündmused just noorusega, 20. eluaastatega. Ja praegu olekski viimane aeg tulevase abikaasaja laste isaga kohtuda. No näed sa, jälle saab mul diagnoosida kroonilise unistamise. :P 

Kogu seda värki kaaludes jõuan taas tagasi sinna, kuhu alati: karjäär pole minu jaoks oluline, pigem mu päris oma perekond. Ja seal vahel muidugi Mina Ise ka. :)