Paha, kui pisiasjad närvi ajavad. Pole ju tegelikult põhjust, aga näed, lihtsalt ajavad. Ja siis ma jälle turtsun ja pahurdan. Eile juhtus ka natuke nii, aga siis rääkisn paar sõna Itimehega ja tuju oli jälle hea. :-D Kuidas ma saan mitte naeratada, kui ta mulle kallijapai saadab? Aga täna tuleb ise sellest üle saada. Eks ma lihtsalt meenutan eilseid häid sõnu.

Õhtul lähen Mari-Liisi juurde. Me harjutame oma kaitsekõnesid. Homme on see jube ja närveldav päev siis. Palun ärge kuulama tulge! Aga pöialt võite mulle hoida küll. Sauh! :-)