Viimastel päevadel pole midagi erilist toimunud. Enesetunne on üllatavalt normaalne, kuigi nohu on taas mu üles leidnud. Ei tohi liiga endasse tõmbuda, peab vahepeal ikka sõpradega suhtlema või siis linna peale patseerima minema.

Mida külmemaks ja pimedamaks läheb, seda enam vajab inimene enda ümber teisi inimesi, ma arvan. Ideaalne oleks muidugi, kui need oleks oma perekond, parimad sõbrad, kallim. Aga kui perekond pole nagu peaks olema, kui sõbrad elavad kaugel või on pidevalt hõivatud, ja kui kallimat ei ole – mis siis teha? Uus pere ja sõpruskond soetada? Kahjuks ei saa me valida perekonda, kuhu me sünnime ning vahetada pole seda ka võimalik. Aga kes tahab sõbraks muredes siplevat tütarlast, kes ei tea ise ka, mis ta on? Veel enam – kes sellist kallimaks tahab? Kuigi minu kaubanduslik välimus ei ole kõige kehvem (ja see pole minu isiklik luul :-P), ei tähenda see kahjuks, et sisu täiuslik oleks. Võib olla ka seepärast ei julge ma endale ühtegi noormeest ligi lasta, et ma olen teadlik oma (praegusest) probleemsest sisust? Samas – keegi meist pole ideaalne. Ja jõuabki mu jutt sinnani, et äärmisel juhul leiad sõbraks/kallimaks ideaalilähedase inimese, kuid tihti tuleb leppida saadaoleva variandiga.
Heakene küll, teen natuke asjalikku tööd kah. Ja pärast lähen poode kammima, et endale vahvat mütsi leida. Siis ei leia nohu mind vast üles. :-)