Kui ma loen teiste kasutajate sissekandeid, tundub, et neil on palju rohkem öelda kui mul. Enda sissekanded tunduvad hiljem lugedes nii mõttetud ja mittemidagi ütlevad. Miks teiste mõtted ja elu tunduvad palju huvitavamad? Kas mina ise olen nii igav? Kas minu elu ongi nii üksluine? Või ei oska ma end ikkagi piisavalt vabalt väljendada? Või lasen ma end liiga palju mõjutada sellest, mida teised teevad, läbi elavad, arvavad? Olen ma hakanud elama teiste järgi?
Ma tean, et ma pole väga enesekindel ega tugev isiksus, ma ei oska end maksma panna. Ma ei oska alati “ei” öelda, ma olen küllaltki mõjutatav (eriti siis, kui mul pole tuju või kui ma pean kiiresti midagi otsustama). Ideaalsed omadused saada ja olla teiste sabas jooksja. (irw) Samas teen ma vahel seda, mis ma ise tahan, hoolimata teiste arvamusest. Mul on omad arusaamad, põhimõtted, arvamused, mida ma ei pruugi alati välja öelda, aga ei lase neid ka muuta. Kas see on kahepalgelisus? Kõige parem ütlus minu kohta on “Vaga vesi, sügav põhi”. Ma ei tea isegi, mis seal päris “põhjas” on, mis siis veel teistest rääkida. Kas ma sinna “põhja” ka kunagi jõuan? Eks elu näitab.
ära karda, sinu elu on sama huvitav nagu iga teise omagi… asi on lihtsalt selles, et seda elad s i n a ja sinu jaoks tundubki see veidi kulunud. see on nagu mingi raamatuga, mida sina pead iga päev lugema ja sa oled sellest kas tüdinud või lihtsalt… ei paku enam pinget. tuleb keegi teine ja loeb seda raamatut ja plaksutab vaimustusest käsi.. ei tea, kas sai nüüd õige võrdlus, aga ma loodan, et said aru, mida ma öelda tahan:)
Sain aru küll, mida sa mõtled. Ja järele mõeldes on sul õigus. Tänan! :-)