Praks möödus töökalt ja usinalt, igav ei hakanud, sest tegemist jätkus. Esimesed viis päeva õppisime taimi, neid tuli kokku umbes nii 250 liiki. Ja põhiline, mille järgi iga taim meelde jätta ja ära tunda, oli “üldine haabitus”. See sai nii tavaliseks käibefraasiks meil, et iga asja kohta kuulsid vastuseks “üldine haabitus”. Viimased viis päeva tegelesime grupitöödega. Mina, Maarja ja Mai uurisime pääsusilma (Primula farinosa) ja nurmenuku (Primula veris) plastilisust valguse suhtes. Kusjuures seda oli huvitavam teha kui oma välitöid. Ja tulemused olid ka head. Kokkuvõttena saime kõik oma praksitöödega päev varem valmis ja samal õhtul panime ka punuma. Õppejõud kiitsid meid samuti praksi lõpus, sest olime üksmeelne kollektiiv ja tegime kõike vingumata. Ka meile endile meeldis see praks väga, sest seltskond oli väga hea ning loodus imekena.
Pärnus veetsin kaks päeva. Esimesel päeval valdavalt sadas, aga see ei seganud minu ja kursaõe jalutuskäiku. Teisel päeval käisime rannas, kuid mina ei suutnud kaua vees olla, sest – vabandust väga – aga mul oli tõesti külm, kuigi päike säras taevas. Õhtul sai Marika sünnipäeva tähistatud, kuid kahjuks Port Arturi parkimisplatsilt me kuhugi kaugemale ei jõudnudki (kõrtsus jäi käimata). Seal pakkus meie seltskonnale seltsi kolm kena noormeest, kellega poole kolmeni öösel juttu sai aetud. Järgmisel hommikul loksusin väsinuna tagasi Tartusse ning nüüdseks olen juba koduga uuesti “kohanenud”.