Eile käisin Kristeliga Püssikas. Mingi venelane tuli meie lauda juttu ajama ja siis ei saanud me temast enam lahti. Ta rikkus meie lõbusa õhtu ära. Ja see annab praegugi tunda, sest tuju on sant. Aga see võib ka ilmast olla.

Kristel sõitis täna ootamatult oma kallikese juurde ning ma olen jälle üksi omaenda seltskonnas. Üritan natuke oma kursusetööd kirjutada, aga tegelikult tahaks kellegagi suhelda, niisama maast ja ilmast rääkida. Tahaks õhtul tantsima minna, aga mitte üksinda. Tahaks kellegagi koos läbi öö koju jalutada. Ma tean ka, kes see keegi ka olla võiks, aga… Jälle need aga`d. Kas keegi hakkaks mulle sõbraks, kui teised sõbrad on ära?