Kuna praegu sajab õues vihma ja puhub vinge tuul, siis veedan natuke aega arvuti taga. Koju sellise ilmaga minna ei taha, ootan natuke paremat hetke.

Pesin eile õhtu pead ja tõdesin taas, et suudan väga edev olla. Ma ikka pean oma poolde selga ulatuvaid juukseid imetlema ja neid igatpidi sättima ja kammima ja peegli ees keerutama. Minu juuksed on minu ehe. Mõnda aega pole nad just kõige paremat värvi, aga siiski on uhke neid üle õla visata. Ma lasin veebruari lõpus kiharad tunduvalt heledamaks värvida ja nüüd käin väljakasvamiserandiga ringi. Mitte kunagi enam ma ei värvi oma juukseid, käigu sõbrannad nii palju peale kui tahes! Olen täiesti rahul ka loomuliku värviga: varem oli see pigem kartulikoorevärv, nüüd on hakanud tumedamaks minema. Lühikeseks ka ei lõika, sest siis tunneks ma end justkui alasti. Juuksed annavad mulle enesekindlust juurde. Ja naiselikkuse sümboliks on nad ka. Poisipea sobib pigem võimukatele või muud moodi tugevatele naistele, aga mitte mulle. Nii et ärgu tulgu keegi midagi kobisema või moosima, et tee seda või toda! Minu juukseid ei puutu keegi (muidugi otsi tuleb vahel ikka lasta juuksuril lõigata)!

Paistab, et vihma hetkel ei saja, seega saan koju minna ning taas õppetöösse sukelduda. Adios!